IN ENGLISH | TRÜKITÖÖD | FOTOD I | FOTOD II | BAIKAL 1980 | KAUG-IDA 1978 | ÖLAND 
HANS TRASS
Hans Trass sündis Tallinnas 2. mail 1928. aastal Eesti kaitseväe kapteni Hartmut Trassi (1893-1947) ja koduperenaise Olga Trassi (1896-1954) perekonnas. Tema elukohaks oli Nõmme-Pääsküla, kus perekonnal oli väike maja. Seal, Pääsküla, Nõmme, Harku metsades, rabades ja jõeäärsetel, Glehni pargis ja mujal saigi Hans Trass juba poisikesepõlves esimesed stiimulid loodusvaatlusteks. Sellele aitas otsustavalt kaasa õppimine Nõmme Gümnaasiumis 1942-1947, kus  ta puutus kokku ja sõbrunen mitmete loodushuviliste klassi- ja koolikaaslastega (E. Parmasto, H. Ling jt.), aga samuti sel ajal Nõmme koolis õppinud hilisemate väljapaistvate kultuuritegelastega (K. Süvalep, E. Tamberg, L. Meri jt.), kelle mõjul avardusid huvid ja tegevusalad muusikast ja kirjanduslikest katsetest spordini välja.

Pärast Nõmme keskkooli lõpetamist 1947.a. asus Hans Trass õppima Tartu Ülikoolis bioloogiat, kus spetsialiseerus botaanikuks. Ülikooli lõpetas Hans Trass 1952. Aastal. Kohe epale lõpetamist tegi tolleaegne taimesüstemaatika ja geobotaanika kateedri juhataja akadeemik August Vaga Hans Trassile ettepaneku astuda aspirantuuri, mille  viimane lõpetas edukalt bioloogiakandidaadi kraadi kaitsmisega 1955 a. Sellest aastast algas Hans Trassi töö ja tegevus taimesüstemaatika ja geobotaanika kateedri (hilisema nimetusega botaanika ja ökoloogia instituut) õppejõuna - 1955. aastast vanemõpetajana, 1956.a. sama kateedri juhatajana (kuni 1991.a. vaheajaga 1962-1964, mil viibis doktorantuuris), dotsendina (1960) ja professorina (1971; kaitses doktoridissertatsiooni 1969.a.). 1991-1993 oli Hans Trass TÜ botaanika ja ökoloogia instituudi erakorraline professor, 1994. aastast emeriitprofessor.

Hans Trassil on kaks last ja neli lapselast - Riina Kütt (s. 1955), joonisfilmi kunstnik, kellel on tütred-kaksikud Kristel ja Kristiina (s. 1981) ja Toomas Trass (s. 1966), Muusikaakadeemia õppejõud, organist, helilooja, kellel Tiina Trassiga on tütar Karis (s.1996) ja poeg Harald (s. 2001).

Õppejõuna on Hans Trass lugenud mitmeid kursusi (üldbotaanika, geobotaanika, taimeökoloogia, Eesti taimkate, taimegeograafia, lihhenoloogia, Eesti bioloogia ajalugu), juhendanud kümneid diplomitöid, kandidaaditöid ja välipraktikaid. Ta on esinenud ettekannetega ja pidanud lühikursusi looduskaitsest, geobotaanikast ja lihhenoloogiast  mitmetes välismaa ülikoolides (S.-Peterburis, Kiievis, Helsingis, Turus, Uppsalas, Berliinis, Halles, Rostockis, Montrealis, Torontos, Edmontonis). 1975.a. valiti Hans Trass Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks, 1989.a. nimetati  aga Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuks.

Oma põhilise teadustöödeks vajaliku faktilise materjali on Hans Trass kogunud paljudel välitöödel ja ekspeditsioonidel Eestis, Koola poolsaarel, Taimõri poolsaarel, Uuralites, Lääne- ja Ida-Siberis, Kaug-Idas, Kamtšatkal, Kaukaasias, Kesk-Aasias, Kesk-Euroopas (Saksamaal, Šveitsis), Leedus ja Lätis, Soomes, Rootsis, Kanadas jm.

Hans Trass on valitud või nimetatud mitmete välismaiste teadusseltside liikmeks - 1958 Vene Botaanikaselts, 1964 Soome bioloogiaühing “Vanamo”, 1975 Rahvusvaheline Lihhenoloogiaselts, 1977 Ameerika Ökoloogiaselts, 1982 Rahvusvaheline Taimkatteteaduse Selts jt. Ta on pälvinud Moskva Looduseuurijate Seltsi esimese preemia, Eesti NSV riikliku preemia (koos teiste autoritega kolmeköitelise õpiku “Botaanika” eest), Rahvusvahelise Lihhenoloogilise Assotsiatsiooni Eric Achariuse nimelise medali “Pro meritis”, 1996.a. Eesti Riigi teaduse elutööpreemia uurimuste eest lihhenoloogias. 1997.a. valiti Hans Trass Venemaa Loodusteaduste Akadeemia välisliikmeks. Ta on olnud paljude teadusnõukogude liige või esimees, Eesti Looduseuurijate Seltsi president (1964-1973 ja 1985-1991, alates 1991.a. aupresident), UNESCO rahvusvahelise programmi “Inimene ja Biosfäär” (MAB) Eesti rahvusliku komitee esimees (1978-1988, 1995 auesimees) jne.

Kokku on Hans Trass ligi kuuesaja publikatsiooni autor (monograafiad, artiklid, teaduslikud lühiartiklid, teesid, populaarteaduslikud ja publitsistlikud artiklid jm.). Selle trükiproduktsiooni hulgas on 7 teost, mis annavad välja monograafia mõõdud ja ligi 200 teadusartiklit. 1968.a. töötas Hans Trass välja lihhenoindikatsioonilise meetodi õhukeskkonna saastatusastme määramiseks, millist on rakendatud Eestis, Venemaal, Prantsusmaal, Kanadas jm. Ta andis esimesena üldise ülevaate taimkatteteaduse ajaloost, koolkondadest ja arengutendentsidest (1976, 1985 jt.). samuti on Hans Trass analüüsinud pidevuse ja pidevusetuse fenomene biosüsteemides (1966 jt.), samuti ökoloogia kui kompleksteaduse mahtu, määranguid ja ülesandeid (1985 jt.). Ta on selgitanud madalsootaimkatte koosluste sünökoloogilisi amplituude rakendades koosluste klassifitseerimisel floristilis-ökoloogilisi printsiipe ja tüpoloogiat (1955, 1958 jt.), mis üldjoontes on seni kehtivad. 1960.a. uuris Hans Trass Kamtšatka geisrite oru taimkatte mikrotsonaalsuse seaduspärasusi, vastava töö ilmumist (1963) loetakse termofiilsete ökosüsteemide uue (ökoloogilise) uurimisetapi alguseks. Samuti on ta põhjendanud mitme uue kaitseala (sh. Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala) asutamise vajadust Eestis. 1978-1982 uuris Hans Trass  koos oma õpilastega Baikali-äärsete Hamar-Dabani mägimetsade seisundit bioindikatsiooni meetodeid rakendades, mille tulemusel ilmus rida artikleid, milledes põhjendatakse Baikali tselluloosikombinaadi absoluutset sobimatust Baikali järve ja haruldase koosseisuga mägimetsade ligiduses. Puht-lihhenoloogilistest töödest on olulisemad uurimused Eesti lihhenofloora koosseisust, geneesist ja geograafilistest elementidest (1970 jt.).
Viimasel ajal on Hans Trass tegelnud Euroopa hävimisohus olevate samblikuliikide kaardistamisega ja Eesti põlis- ja tulundusmetsade võrdleva ökoloogilise ja floristilise uurimisega ning nende kaitse probleemidega.

Tihti arvatakse, et edukad teadlased on inimestena veidi igavad, isegi ‘kuivad’, ning ei tunne huvi millegi muu kui oma eriala vastu. Hans Trass kummutab selle ettekujutuse täielikult. Tema näol on tegemist isikuga, kelles teadus ja kunst elavad käsikäes, kelle muusikaõpingud päädisid professionaalse tasemega ka sellel teadusest suhteliselt kaugel erialal, ning kellele pole sugugi võõras elu rõõmsam pool. Oma rohkete publitsistlike esinemiste kaudu, aga ka tänu tihedale isiklikule läbikäimisele kultuuriinimestega, oli Hans Trass üks nendest, kellel mõjul kujunes 20.sajandi teise poole Eestis välja teadmine, et loodusteadus, looduskaitse ja kultuur on tegelikult väga ligistikku paiknevad nähtused.


Copyright © 2003 TÜ botaanika ja ökoloogia instituut.