Vello Kaavere, 1977. Alexander von Bunge (vanem), Venemaa, Pärsia ja Eesti floora uurija. Eesti Loodus, 1. lk 26-29.

Bunge nimi on jäädvustunud mitme teadusharu ajaloos, õigusteaduse ajalugu, vähemalt Eestiga seotult, ei saa mööda minna Friedrich Georg Bungest (1802—1897). Botaanikas on väljapaistvalt tegutsenud Alexander von Bunge (1803—1890). Viimase poegadest tuleb mainida Gustavit (1844—1920) kui üht biokeemia pioneeri ja Alexandrit (1851—1930), tähelepandavat Arktika-uurijat.

Alexander von Bunge on omandanud Tartu Ülikooli esimese puht botaanikaprofessori maine. Kui tema eelkäijad lugesid botaanikat teiste alade kõrvalt (keemik D. Grindel) või pidasid botaanika kõrval muid loenguid (K. Ledebour mineraloogiat ja zooloogiat), siis Bunge tegevus õppejõuna piirdus ainult botaaniliste distsipliinidega. Selle suure töömehe tegevus on jätnud nii või teisiti jälgi, mida võib tunda tänapäevalgi. Siinne lühike kirjutis ei võimalda anda kuigi põhjalikku ülevaadet teadusemehest, keda võiksime pidada üheks väljapaistvamaks meie ülikooli kasvandikest.

Pärast Tartu gümnaasiumi lõpetamist sai Bungest 1821. aastal Tartu Ülikooli meditsiiniüliõpilane. See stuudium lõppes meditsiinidoktori kraadiga 1825. aastal. Tema õppejõududest olid nimekamad M. Bartels, L. Cichorius, L. Struve, J. Moier, Ch. Deutsch ja K. Ledebour. Viimane neist kujunes Bunge elus ja teaduslikus tegevuses otseseks suunajaks. Kui Karl Ledebouril 1825. aastal tekkis Altai-reisi plaan, siis kavatses ta sinna kaasa võtta oma õpilasi. Tema teekaaslasteks olidki Tartus õppinud ja Königsbergis apteekriks saanud Carl Meyer ning Alexander v. Bunge. Traditsioonikohaselt pidanuks Bunge end täiendama välismaal, kuid selleks puudusid tal majanduslikud võimalused. Et Ledebour oli ka varem ülikooli ja oma kasvandike huvides samme astunud, võib oletada, et tema andiski Bungele nõu asuda Altais arstina tööle. Nõnda võis noormees end täiendada otse uurimistöö kestel, ühtlasi teadusele kasu tuues. Vaevalt oleks Bunget muidu ülikooli «kulu ja kirjadega» verivärske lõpetajana (promoveerus doktoriks 24. novembril 1825) sinna saadetud. Kaks kuud hiljem alustaski Bunge Tomski kubermangus maakonna-arstina tööd. Juba 18. märtsil 1826 läksid Bunge ja Meyer Barnaulist teele Zmeinogorski suunas. Ledebour lahkus samast mõni nädal hiljem. Vastavalt Ledebouri kavadele uuris igaüks erinevaid piirkondi. Endale jättis Ledebour Altai lääneosa, Meyerile stepialad põhiliselt praeguse Semipalatinski oblasti piires, Bungele  aga Altai idaosa. Seega jagunes ekspeditsioon kolmeks iseseisvaks rühmaks, ja mis veel olulisem: kuigi oli tegemist botaanikutega, kujunes kogu kolmiku tegevus kompleksekspeditsiooniks. Tartusse toodud kogud sisaldasid imetajaid, linde, roomajaid, kalu, putukaid, herbaariumi umbes 1600 liigiga, hulgaliselt taimi botaanikaaiale, palju seemneid, mineraloogilise kollektsiooni ja esemeid kalmetest. Peale selle koguti andmeid rahvastiku, tööstuse, põllumajanduse, kliima, põhjavete ja Altai orograafia kohta.

Bunge ekspeditsioon tegutses küllalt rasketes tingimustes. Peale uurimistöö pidi ta sageli andma arstiabi, nii et ravimitest tuli õige pea puudus kätte. Temagi puhul ilmnes Chamisso leitud ja hiljem Middendorffi poolt korratud mõte, et doktorimüts on igati mugav reisikübar. Bunge kirjeldab ka üht kokkupuudet röövlitega Tðarõði jõe kaldal: «Tõusin mäenõlvale ja silmasin oma imestuseks kahtteist inimest, kellest enamik, oli jõumehe välimusega, igaühel üks või kaks püssi, mõõk ja pikk nuga, kõigil head ratsud. Üks talumees, kelle maja ette nad olid peatuma jäänud, tõi välja ämbritäie viina, et nende heatahtlikkust ara teenida. Kui ligi astusin, tervitasid nad mind nimepidi, näidates, et teavad mind hästi. Manitsesin neid ja palusin küla nimel selle elanike ja minu suhtes mitte vägivalda tarvitada, sest selle eest võidakse karmilt kätte maksta. Nad tõotasid mulle, et kuna mina võin arstina igaühele vajalik olla ja et mõned nendest oma elu arstiabile võlgnevadki, siis ei ole nende poolt midagi karta ja isegi minu ekskursioonidel, kus nad mind sageli näinud, on nad meelsasti nõus vajaduse korral mulle kõikvõimalikku abi osutama: mägedes sööki-jooki jagama, edasisõiduks hobust andma ja sealt, kus hobusega läbi ei pääse, mind kätel  kandma, sest nad on kuulnud, et ma nende vendadega hästi ümber käin. See-peale jõid nad minu terviseks ja palusid mind samaga vastata. Minu keeldumine ei aidanud ja lõpuks arvasin, et võin sellega külaelanike saatust kergendada. See aga täiesti ei õnnestunud... Seltskond muutus lärmakaks ja hakkas käima majast majja. Hea ja kurjaga võtsid nad, mis neile vajalik näis, eriti püsse, püssirohtu, raha jne.»

Bunge päevikutes leidub veel kirjeldusi päriselanike kommetest. Humoristlik pilt on antud tee keetmisest ja joomisest: «Demetða (peremehe nimi) naine astus suure raudse kulbiga katla juurde, sellest ammutades tõstis ta kulbi õige  kõrgele ja laskis keeva vee katlasse tagasi langeda. Hästi tähtsa ilmega tegi ta seda palju kordi. Siis täitis ta veega mõned nõud, pani jälle tulele katla, milles oli nüüd. veidi rõõska piima; niipea, kui see keema hakkas, lisati tee  juurde ja korduvate kulbimanöövrite  saatel läks see uuesti keema. Nüüd oli tee valmis. Perenaine ammutas natuke teed ja valas selle kui ohvri tulle. Siis  kallas ta tee suurtesse puunõudesse, millest puhtaim, õigemini öeldes, kõige vähem tolmune, mulle ulatati.» See tee maitses Bungele ja ta palus reisil seda korduvalt valmistada. Veel mainib ta, et mõnikord lisati teele ka rasva, kuid sellise vähe isuäratava joogiga Bunge end kostitada siiski ei lasknud.

Korduvalt ülistab Bunge Altai looduse ilu, mis teda otsekui innustas uutele radadele: «Paljud ilusad taimed, mis kaljulõhedes kasvasid, eriti õitega ülekülvatud Rhododendron davuricum, tegid retke meeldivaks ja võimaldasid  unustada raskusi.»

Põhjalikult uuris Bunge Tðuja jõe  ümbruse taimestikku, samuti viibis ta Teletsi järvel. Tema ekspeditsioon lõpetas töö septembri algul, Ledebour ja Meyer mõned nädalad hiljem. Kogutud materjalid võimaldasid välja anda kapitaalse 4-köitelise «Flora Altaica», Teos on tänapäevani põhjalikumaid ülevaateid Altai taimestikust.

Novembris asus Bunge Tema Kõrguse Kabineti Kolõvani-Voskressenski tehaste arsti kohale. Veel töötas ta Barnauli ja Zmeinogorski haiglates. 1828. aastal viibis Bunge Salairi ümbruses, järgmisel aastal uuris ta Katuni ülem-jooksu piirkonda. Samal aastal kohtus Bunge Humboldtiga, kes tsaari ettepanekul reisis Uuralis, Altais, Dþungaarias ja Kaspia mere ümbruses. Humboldti soovitusel arvati Bunge Teaduste Akadeemia Hiina-ekspeditsiooni koosseisu, mis kostis 1830. aasta maist 1832. aasta aprillini. Barnauli toodi rikkalik botaaniline materjal Põhja-Hiinast ja Gobi kõrbest. Samal aastal sai Bunge Teaduste Akadeemialt uue ülesande: koguda zooloogilisi ja botaanilisi näidiseid Altai idaosast, eriti Tðuja jõe ümbrusest. Rikkalike kogudega sõitis Bunge Peterburi akadeemiale aruannet esitama. 1833. aastal nimetati ta akadeemia korrespondentliikmeks ja Kaasani Ülikooli erakorraliseks botaanikaprofessoriks. Kaasanist sooritas ta 1835. aastal ekspeditsiooni Volga alamjooksule.

Ledebouri lahkumine Tartust 1836. aastal võimaldas Bungel tulla tagasi kodulinna, sest ta valiti ülikooli korralise botaanikaprofessori köhale. Ühtlasi jäi tema hoole alla botaanikaaed. Bunge tulek ülikooli muutis botaanika õpetamise märksa mitmekülgsemaks,  erilist tähelepanu hakati pöörama praktilistele töödele. Üldise botaanika kõrval luges ta sageli mitmeid erikursusi, eriti tihti oli plaanis Liivimaa floora. Samal ajal jätkus laiaulatuslik teadustegevus. Suurepärase süstemaatikuna analüüsis Bunge mitmete reisijate herbaariume, mille hulgast võiks nimetada A. Schrencki, A. v. Middendorffi, G. Radde, A. Lehmanni ja A. Czekanowski kogusid. Eraldi käsitlemist vajab vist botaanikaaia ajalugu, mis peaks valgust heitma ka Bunge pikaajalisele tegevusele selle direktorina. Pole täpselt teada, mitu ekspeditsiooni Bunge ümbruskonna floora uurimiseks ette võttis, kuid kokkuvõtetena neist reisidest ilmusid Eesti-, Liivi- ja Kuramaa floora ning samade kubermangude floora eksikaatkogud.

Pikema reisi tegi Bunge aastatel  1857—1859, seekord Pärsiasse. See oli Vene Geograafia Seltsi poolt korraldatud kompleksekspeditsioonide hulgas suuremaid üldse. Peale Bunge kutsuti Tartu Ülikoolist kaasa veel keemialaborant A. Göbel ja botaanikaaia direktori abi Th. Bienert, arvatavasti Bunge soovitusel. Ekspeditsiooni ülemaks oli N. Hanõkov. Pärsia territooriumile jõuti tegelikult 1858. aasta märtsis. Uuriti Astrabadi (praegu Gorgon) ümbruse loodust, eriti Elbursi mäestikku. Marsruut jätkus üle Sahrudi Maðhadini, kuhu jõudes oli Bungel ja Bienertil kogutud juba ligemale 1000 taimeliiki. Järgmine suurem keskus oli Herat, mille ümbruses sooritatud ekskursioonidel avastati mõningaid teadusele senitundmata taimeliike. Tagasitee Heratist kulges üle Luti kõrbe Kermani. See vahemaa botaaniliselt midagi erilist ei pakkunud, samuti reis Kermanist üle Jazdi ja Isfahani Teheranini. Peale rikkalike taimekogude andis ekspeditsioon hulgaliselt kartograafilist materjali, mineraalide näidiseid. Seda suurt ettevõtmist tuntakse vähe, sest Vene Geograafia Selts ei suutnud rahaliste raskuste tõttu välja anda igakülgset koguteost. N. Hanõkov avaldas ülevaate Pariisi Geograafia Seltsi väljaannetes, mõned aruanded jäid üldse ilmumata. Bungelt ilmusid esialgsed kokkuvõtted organiseeriva seltsi väljaannetes, kuid peamiselt käsutas ta saadud materjale mitmetes monograafiates üksikute taimeperekondade kohta. Erilist huvi pakkusid talle mõned ebaselge süstemaatikaga perekonnad, nagu hundihambad (suure liikide arvuga), lippherned, mesiohakad jt.

Kuigi 1852. aastaks oli Bungel 25 tööaastat täitunud, jäeti ta veel kolmel korral viieks aastaks ametisse. Kohustused pani ta maha 31. detsembril 1867. Uurimistöö muidugi jätkus. 1874. aastal võttis ta osa botaanikakongressist Firenzes. 1875 valiti 50 aasta pikkuse teadusliku töö juubelit tähistanud Bunge Peterburi Teaduste Akadeemia auliikmeks. 1881 siirdus ta elama tütre juurde Sevastoopolisse, kuid tuli varsti kodulinna tagasi.

Bunge oli Tartu ja Riia looduseuurijate seltsi asutajaliige, mitmete, sealhulgas ka Baeri preemia laureaat. Bunge herbaarium asub Pariisis, sest Venemaal ei leidunud asutust, kes oleks soovinud seda osta. Terve taimeperekond kannab nimetust Bungea. Paljude liikide nimetuste juurde on lisandunud Bunge kui esmaskirjeldaja nimi, küll harva Eestis leiduvate taimede, kuid seda enam Kesk-Aasia ja Siberi liikide puhul.

Töörohke ja pikk elutee jõudis lõpule 6. (18.) juulil 1890 Kiltsi lähedal omas talus, Mätlikul.

Bunge on maetud Tartus Vana-Jaani kalmistule. Ära tunda võib seda ainult tema poja Benevenuto hauaplaadi järgi. Nii et kalm vajaks korrastamist ja uut hauaplaati. Oleks ehk huvipakkuv 1978. aastal korraldada Bunge 175. sünniaastapäeval, 6. oktoobril, pidulik ettekandekoosolek botaanika ajaloo uurimise elavdamiseks.

KIRJANDUS: Hasselblatt, A., Otto, G., 1889. Album Academicum. Dorpat. — Ledebour, C. F, v., 1829—1830. Reise durch das Altai-Gebirge und die soongorische Kirgisen-Steppe, I—II. Berlin. — Laasimer, L., 1971. Taimenimed Tartu teadlaste auks. Eesti Loodus, 7. — Sander, R., 1973. Peaaegu algus. «Tartu Riiklik Ülikool», 25. V 1973. — Bpec-na-B e u, JI. n. n flp. 1947. OnepKiM no MC-TOpMM pyiCCKOM OOTaHHIKM. M. — K P bl-JIOB n. 1901. 0jiopa AjiTan M TOM-CKOM ryöepHMM. TOM.CK, — JI e B M n-K M n r. (peifl.) 1902. BMOirpacpwqeciWM cjioaapb np<xbeccopOB M npeinoaaiBaTe-jieM   HMinepaTOipCKoro   lOpbeBCKoro, 6biBUiero  ^(epnTCKoro yHMBepCMTCTa. IQpbeB. — CeMeHOB n. n. 1896. Mc-TOpHH nOJIVBeKOBOM fleHTejlUHOCTH MIM-nepaTopcKOiro PyccKoro reorpacpMiHe-cKoro oöinecTBa.

ARHIIVIMATERJALID: RAKA, f. 402, nim. 3, s.-ü. 205. — RAKA, f. 402,  nim. 2, s.-ü. 3343.